oh mind jõuetukest küll!! iga päev või peaaegu iga ,mõtlen,et kirjutan ja heietan, aga oh oh!! algatuseks loen oma lemmikautoreid, või mis aadresse leian, ja eriti kui neid on mitme päeva jagu, siis saab mu jõuke enne otsa, nii et ise jõuagi miskit .aga täna olen jaksukam!! vah! jah! miks ma seda teen, mõtlen ikka ja jälle.praegu arvan, et 1. mõtete korrastamiseks ja 2. ikkagi enese ekponeerimisvajadus!
kuigi, ega mul hetkel mingeid piinavaid mõtteid, mida peaks kindlasti endast välja paiskama , pole. ehk unenägu veidi siiski, piinab ja röövib mu hingerahu, nimelt, miks, miks küll mulle sellised jaburad ja segased ja ebaselged unenäod. samal ajal kui teistel, keda ma praegu ei hakka nimetama, on nii põnevad, selged, pikad ja tihti . mis kõige olulisem, positiivsed ja naljakad, vähemalt lugeda, unenäod.see teeb mind küll vägagi kadedaks ma tahan ka selliseid!! aga mina pidin millegipärast, saaks siis ise aru, mis pattude pärast, siis oleks ju kasu, mingit hirmsat und loomade ja mis eriti õudne, hobuste tapmisest! ja mina olin mingil viisil selle eest vastutav! taevas hoia! ja need surnud hobused olid topitud kastidesse ja nedega koos käisid mingid pildid ja mina vaene hing, õudne õudne, pidin mingi petuga hoolitsema selle eest, et see ilmsiks ei tuleks, et loomad surnd on. ja siis toodi juurde veel elusaidki ja mina, õnnetusehunnik,pidin hauduma välja mingi plaani, et surnud loomad hajuksid elavate vahel ära ja keegi hirmsat tapatööd ei avastaks. kusjuures kogu tegevus toimus vanas ülikooli kohvikus.see keskmine saal oli kaste täis kuhjatud ja mina värisesin, et millal küll keegi juba märkab ja raipehaisu hakkab tundma, et loomakesed surnd on. niisugust jaburust soovi ka oma vaenlasele mitte.
aga õnneks on mul tänaseks suurepärane lektüür, seda hakkangi kohe nautima - risikivi, hingede öö.millegipärast arvasin ma enne, et ristikivi on mingi primitiivne saurus, ma ei tea, kust küll mul selline eelarvamus tekkis, aga ei, ta on tõeline maiuspala! peen, veidi müstiline ja täiesti kaasaega sobiv. kui erilised ja peenekoelised ja tõeliselt nauditavad tunnete kirjeldused, uskumatu, kuidas ma küll siiani olen elanud!! nagu täna raadios üks tädi rääkis ühest soome kaasaegsest kirjanikust, nimi ei tule mul praegu meelde, olen kuulnud aga lugenud vist mitte. ühesõnaga üks kirjanduse tädi kiitis teda mis ta kiitis ja siis saatejuht lõpetuseks küsis, et mida soovitate neile kuulaile, kes pole lugenud ja tädi vastas: suitsiidi. vaene saatejuht jäi täiesti oimetuks tükk aega oli vaikus. ha ha voh mis sõbralik kirjandustädi.
aitab. lähen nüüd lugema, kuigi mul on mõtteid veel!! igasuguseid!