üle kahe aasta on möödas viimasest sõnavõtust
ja midagi pole parata, pean siiski veidi jälle heietama hakkama, sest kui pole kellegagi heietada, siis peab seda tegema iseendaga. küll on siiski hirmus elada, kui pole võimalik kellegagi muljeid vahetada ja lihtsalt asjadest rääkida, mitte sellest,et mis kell keegi üles tõusis, mida sõi, millal nina nuuskas ja kui kallis ja kole see elu kõik on.muidugi olen ma väga kärsitu pikema jutukese jaoks, aga siiski on hea ennast välja elada veidi.
näiteks mul on praegu selline asi meeltes ja mõtetes, et kuulasin ükspäev loengut Zimbardo kurjuse psühholoogiast.iseenesest mitte midagi põhimõtteliselt uut, põhiidee ikka selline, et igas inimeses on valge ja must külg, keegi ei sünni koletisena, kuid teatud tingimustes, võib igast inimesest saada saatan. auväärt professor on teemat käsitlenud juba üle kolmekümne aasta ja on teinud ohtrasti inimkatseid. tuntuim see Stanfordi vanglaeksperiment, mis kah juba ammu aega tagasi kuulsaks saanud. katse oli siis selline, et võeti suvalised vabatahtkikud üliõpilased ja juhuslikkuse põhimõttel jagati kaheks: pooled vangideks pooled valvuriteks ja valvuritele öeldi, et võite piinata ja teha mida iganes. eksperiment pidi kestma kaks nädalat, aga tuli lõpetada nädala pärast, sest asi läks väga käest ära: valvurid elasid oma rolli vägga sisse ja ei saanud piinamistega enam pidama!
tundub uskumatu, aga nii see oli ja on veel teisigi samalaadseid, näiteks üks katse oli selline, et jälle vabatahtikud ja ja juhuslikult valitud seltskond: ühed olid elektroodidega ühendatud ja teised võisid neile anda erineva tugevusega surakaid ja võisid ka mitte anda. aga tulemus oli, et ikka anti ja aina tugevamaid!!
esiagu, tõesti tundub, et see pole võimalik, e absoluutselt mõeldamatu. aga. esiteks nende katsete juures oli oluline ühine joon, et alati oli tegemist oli anonüümse situatsiooniga, piinatav ei saanud teada kes konkreetselt on tema piinaja ja muidugi nad ei tundnud ka enne üksteist.
noh, ei kujuta küll ennast ette, et naudiks kellegi piinamist, valus vingerdava inimese vaatamist, kannatava karjeid! mis võiks olla ebaesteetilisem. aga ometi kõik need koletised on tavalistes tingimustes nunnud, armsad ja abivalmid kaaskodanikud!
moraal on siis selline: minu arvates: jumala pärast ärge pange inimesi olukorda, kus inglist saab kurat!! ja katsuge ikka mõelda, et missugused need olukorrad võivad olla! ja kuidas neid prognoosida ja ära tunda!
on millest mõelda