üle kahe aasta on möödas viimasest sõnavõtust
ja midagi pole parata, pean siiski veidi jälle heietama hakkama, sest kui pole kellegagi heietada, siis peab seda tegema iseendaga. küll on siiski hirmus elada, kui pole võimalik kellegagi muljeid vahetada ja lihtsalt asjadest rääkida, mitte sellest,et mis kell keegi üles tõusis, mida sõi, millal nina nuuskas ja kui kallis ja kole see elu kõik on.muidugi olen ma väga kärsitu pikema jutukese jaoks, aga siiski on hea ennast välja elada veidi.
näiteks mul on praegu selline asi meeltes ja mõtetes, et kuulasin ükspäev loengut Zimbardo kurjuse psühholoogiast.iseenesest mitte midagi põhimõtteliselt uut, põhiidee ikka selline, et igas inimeses on valge ja must külg, keegi ei sünni koletisena, kuid teatud tingimustes, võib igast inimesest saada saatan. auväärt professor on teemat käsitlenud juba üle kolmekümne aasta ja on teinud ohtrasti inimkatseid. tuntuim see Stanfordi vanglaeksperiment, mis kah juba ammu aega tagasi kuulsaks saanud. katse oli siis selline, et võeti suvalised vabatahtkikud üliõpilased ja juhuslikkuse põhimõttel jagati kaheks: pooled vangideks pooled valvuriteks ja valvuritele öeldi, et võite piinata ja teha mida iganes. eksperiment pidi kestma kaks nädalat, aga tuli lõpetada nädala pärast, sest asi läks väga käest ära: valvurid elasid oma rolli vägga sisse ja ei saanud piinamistega enam pidama!
tundub uskumatu, aga nii see oli ja on veel teisigi samalaadseid, näiteks üks katse oli selline, et jälle vabatahtikud ja ja juhuslikult valitud seltskond: ühed olid elektroodidega ühendatud ja teised võisid neile anda erineva tugevusega surakaid ja võisid ka mitte anda. aga tulemus oli, et ikka anti ja aina tugevamaid!!
esiagu, tõesti tundub, et see pole võimalik, e absoluutselt mõeldamatu. aga. esiteks nende katsete juures oli oluline ühine joon, et alati oli tegemist oli anonüümse situatsiooniga, piinatav ei saanud teada kes konkreetselt on tema piinaja ja muidugi nad ei tundnud ka enne üksteist.
noh, ei kujuta küll ennast ette, et naudiks kellegi piinamist, valus vingerdava inimese vaatamist, kannatava karjeid! mis võiks olla ebaesteetilisem. aga ometi kõik need koletised on tavalistes tingimustes nunnud, armsad ja abivalmid kaaskodanikud!
moraal on siis selline: minu arvates: jumala pärast ärge pange inimesi olukorda, kus inglist saab kurat!! ja katsuge ikka mõelda, et missugused need olukorrad võivad olla! ja kuidas neid prognoosida ja ära tunda!
on millest mõelda

Oh mis häda!
nüüd ma juba ei jäta, vaid heietan 1kord nädalas! vähemalt! sest olin jälle oma passwordi jne ära unetanud!!
ei tohi nii pikki vahesid jätta!
a kui ma teiste jutte eriti ei loe, siis jääb mul ka aega ise heietada . ja ma arvan, et ma pean seda tegema, sest olen ju nii vana ja tark, et patt oleks see tarkus kõik endale jätta!! on ju!
praegu näiteks on detsember ehk jõulukuu. nii tore on inimesi jälgida, missugused nad on. ja nad ikka on. mõned näiteks on väga närvilised ja tuiskavad ringi nagu maailmalõpp oleks käes ja lalisevad ja halisevad küll on kiire, oh küll on kiire. tüüpkond number 2 on sellised, kellel on pilgus põlgus, viha ja külmus ja kalkus ja kes esitavad teksti: ma vihkan jõule, kui labane kui ja mõttetu kui madal kommerts see kõik on. 3. tüüp : tuimurid: jõulud ei tekita minus mingeid emotsioone ja pole kunagi tekitanud ega tekita ka edaspidi. 4. tüüpkond- heldinud: kui tore, tuleks ainult rutem see kaunis aeg kätte ja ei lõpeks iial. ja viiman ehk 5. tüüp on siis selline seltskond , kes on, ma ütleks, selline tasakaaluks ja rahulik, kes ei laamenda ega huilga ega halise ja suhtub asjassse adekvaatselt- kui asja, mida pole meie võimuses muuta, mis kuulub lahtrisse vääramatu jõud ja püüab seda kasutada maksimaalselt nautimaks vabu päevi, priskeid eineid , joomist, laisklemist, kingituste saamist ja jumal teab veel mida mis võiks kuuluda meeleliste naudingute sektsiooni. ja nüüd- mis tüüpi oled sina, mu armas lugeja???sau!!

alustan nüüd uuesti!!
millest küll heietada?Kõige tähtsam on, et mitte lugeda teiste blooge, sest siis saab hoog otsa ja ei jõuagi kirjutamiseni !
ja sain just rõõmusõnumi autoremondist :auto on valmis! tehtud!! elu koosneb tühistest väikestest asjadest ja need võivad sulle just erilist rõõmu valmistada ja vastupidi ka õnnetuks teha!!nii, et pean tõttama ja homme kirjutan siis pika loo, luban!!!!

11.aprill, kevad on käes , külm ja räpane ja hirmsate liivatormidega, aga siiski kevad! ikka läheb tuju iseenesest paremaks. tahaks kohe midagi teha! midagi põnevat ja toredat! ha ! ha! hi !hi!

head naistepäeva!

hommikust,põllumehed! kohe tuleb ilme mulle järele ja viib mind ära !turismimess ootab meid, et osta sealt soodne reis prantsusmaale, vot nii!
aga nägin täna hirmsat und ja nii veenvat, et kui üles ärkasin,mõtlesin, oh, see oli uni. nimelt oli toomas surnud ja lamas surnuna migis hobusetalli moodi hoones. ta lebas mingil lavatsil ja oli kaetud liivaga. ja mina lamasin tema kõrval, veidi madalamal lavatsil ja miskipärast puhastasin sealt liiva alt välja ja nii me seal lebasime. ja siis kui ma olin enam vähem ära puhastanud ja veidi lebanud , hakkas ta elumärke ilmutama ja tõusis üles ja küsis, et kus siis peldik on. aga kuivõrd sellist asja seal polnud, siis juhatasinta lihtsalt mingisse kaugemasse paika. ise aga tormasin paar lahtrit edasi ja hõikasin kas kuulsite, kas kuulsite, ta ärkas ellu. aga seal paar lahtrit edasi lebasid papa(minu isa), ja vist tädi salme, kes on ometi tõeti surnud ja vastasid mulle jah, kuulsime, kuulsime nii rõõmsalt aaga vidi tüdinult siiski. ja siis ma akkasin suurest õnnest nutma ja ärkasin üles . täiesti mõistmatu.rääkisin küll eile ühtul toomasega, aga miks selline kuju. surnud inimesde pidavat tähendama ilmamuutust ja tõesti pidi vist sulaks minema aga ma pole ju ilmaennustaja. oh,sirje tõusis üles lähen jutustan talle, vaatame, mis ta ütleb selle peale.

noh nii, juba 3. päev ja ma ei mängi !! tunnen ennast nii hästi! nagu oleksin suitsetamise maha jätnud, niivõrd rahulolevalt tunnen ma end!!
täna oli sõbrapäev, tore siiski, kui sind meenutatakse, saatsin mõned sõnumid ka ise ja muu hulgas Jörgikesele eestikeelse lause :rõõmsat sõbrapäeva, mispeale andis temagi endast parima ja ütles kõik, mis eesti keeles suutis :head isu jne. tore!
eile vaatasin ka filmi: ema. reklaam ütles, et peaosas on viimane Bondi osatäitja ja on väärtfilm ja oli ka küllaltki. sisu oli selline, et umbes üle 60 a. tütarlapsel tekkis armusuhe oma laste sõbraga jne. aga huvitavaks tegid selle filmi erinevad nüantsid. näiteks, ütles peategelane sellise lause: jumal, anna mulle võimalus surmani elada. s.t. et seni polnud ta eriti elanuki, oli vaid teinud kõike oma mehe heaks jne. aga nüüd avanesid ta silmad, et elu on ka olemas jne. jutustada on seda keeruline, aga filmikeel oli ka väga huvitav ja muljeltavaldav
aga tore on ,et mul pole tahtmist mängida, sest nii on aega blogeerida! ja kohe tuleb meelde veel üks film, mida soovitaks kõikidele :vibu. sellist filmikeelt annab otsida, tõesti, see on unustamatu. ja meeldejääv, kõikjal on sümbolid ja sümbolid ja tugevad sümbolid ja sõnalist tekti on seal väga vähe, võiks öelda, et polegi teist nagu. jaapanlaste oma. vot nii. nüüd loen teite jutte ka!!